Debora Vaarandi (sündinud 1. oktoobril 1916) kehastada eesti luules on karmid mereavarused, lipud ja leegid, raskete tuliste äärtega piiblipilved. Vaarandi avarused ei ole kunagi unelevad. Need on voogavad ning ärevad ja võib uskuda, et silmapiir varjab väehulki lippudega, seal toimub vanu rahvasterändamisi telkide ja kaamelitega, liigub sõduritevoore, puhkeb tulekahjusid ning revolutsioone, sünnib uusi aegu. Selle avaruse värv on punane.
Veri ja tuli on Vaarandi luules tihti salapärases ühenduses.Lumised põhjamaastikud oma külmusega toonitavad vere ja tule kuumust. Tuli ja vesi, leek ja jää, tuul ja muld on siin alatises muundumises, puhkuseta liikumises, võppuval vaekausil, kusjuures liikumine ning kuumus on alati tardumusest ning külmast üle. Tuli võidab. Gaston Bachelard arutleb:«Tundub,et eksisteeribseos kunstnikutemperamendi ja põhielementide vahel. Loovisiksused jagunevad neljaks vastavalt sellele, kas nende unistustes domineerib vesi, tuli, maa või õhk.» Üllataval kombel ühendab Vaarandi oma luules kõik need neli elementi, olles korraga nii revolutsionäär kui maag, nii lahingulaulik kui unistaja.
Ilma Debora Vaarandi kogudeta «Unistaja aknal» (1959), «Rannalageda leib» (1965) ja «Tuule valgel» (1977) ei oleks eesti luule see, mis ta on.
Debora Vaarandiga seoses olen ikka kujutlenud mereavarusi, soolaseid laineid, rannakive, Tallinna siluetti rahutu taeva taustal mere poolt nähtuna, Russalkat - inglit mere ääres - ja tundnud, et «õnn nagu veelgi mind ootaks ses linnas».
Alati ja möödapääsmatult vaatab meid selle luuletaja ridade vahelt tark, läbinägev pilk. Ma ei tea, kas see on halastav või halastamatu, kuid mõistev on see igal juhul. Ja mõistatuslik nagu armastus.
Elu on selle luuletaja pühakiri. Siin pole midagi tegemist mõistus- ja tavapärase kirjanikuhuviga elu vastu, vaid see on üks hoopis iseäralik, eesti luules seniolematu kuum voog, halastamatu ja võimas elutunne. Midagi vääramatut, nagu on organismi elutegevus, südame töö.
(Viivi Luik)