Tõuke käesolevate «pihtimuste» kirjutamiseks andsid Thomas Mannile eelmise sajandi vahetusel otse epideemiliseks kujunenud suurpetturite protsessid. Romaani üheks eesmärgiks ongi katse analüüsida imperialismiajastule iseloomuliku seikleja psühholoogiat.
Harva on Thomas Manni ühiskondlik satiir sellise jõu ja teravuse omandanud kui käesolevatel lehekülgedel, mille mina-kangelane lühikese aja jooksul liftihoova juurest kuningakotta jõuab. Eriti nauditav, mõneti nö pikantse kõrvalmaiguga, on satiir siin seetõttu, et jutustaja, seikleja Felix Krull, ise esineb innuka kehtiva korra pooldajana. Lugeja ei väsi imetlemast kirjaniku küpset meisterlikkust, ta elegantset stiili, mõttevälgatusi, mida sisaldab iga lõik, kohati iga lausegi ja millega liitub erakordne eruditsioon.

Thomas Mann sündis 1875. aastal Lüübekis viljakaupmehe pojana. Tema isa oli pärit põlisest Lüübeki suguvõsast, kuna ema oli sündinud Rio de Janeiros saksa päritoluga istanduseomaniku ja brasiilia kroolanna tütrena. Tulevane kirjanik oli 15 aastane, kui tema isa suri. Ema asus nooremate lastega Münchenisse, kuna Thomas, kes käis veel koolis, jäi Lüübekisse. Hiljem siirdus ka tema Münchenisse, kus ta vabakuulajana kõrgemates koolides loenguid kuulas. Aastatel 1895-1897 viibis Thomas Mann Itaalias ja pöördus siis tagasi Münchenisse.
1905. aastal abiellus Thomas Mann Müncheni ülikooli matemaatikaprofessori Pringsheimi tütre Katiaga. Abielust sündis kuus last, kolm poega ja kolm tütart, kelle hulgast poeg Klaus sai kirjanikuna tuntuks.
Thomas Manni 80-ndat sünnipäeva 1955. aastal pühitseti kõikjal pidulikult. Kaks kuud hiljem ta suri Šveitsis.
Kirjaniku kirjanduslik pärand on suur: tema viimane kogutud teoste väljaanne 1955. aastal sisaldab 12 mahukat köidet. Kuid sellesse polegi võetud kõik, mis ta on kirjutanud, vaid paremik, mille valikust ka Thomas Mann ise osa võttis.
1929. aastal määrati kirjanikule Nobeli preemia ja 1949. aastal Saksa Demokraatliku Vabariigi Goethe preemia.