Viivi Luik · SE & JS · 2021

Viivi Luik · SE & JS · 2021
Õieti jutustavad meile lugu kaks häält: lisaks lapsele ilmub aeg-ajalt teksti ka kõiketeadev autorihääl, mis kommenteerib olevikku tulevikusilmade kaudu ning teab rohkem, kui väike laps teada oleks võinud. Selles autorihääles on midagi rahustavat, see esindab aegade ülest vaatepunkti, mis kinnitab, et isegi suurte tragöödiate ja katkestuste ajal on olemas kestvuseseeme – nii nagu õunapuuseemned lapse isa taskus. [- – -] «Seitsmes rahukevad» on romaan, mis jäädvustab eesti küla kui igavikulist maastikku, mille osaks me kõik ühel või teisel viisil oleme, sest see lihtsalt ei lase meist lahti. Seda maastikku ei ole olemas ilma meieta, aga ka meid pole ilma selle maastikuta. Maarja Vaino
esseest «Seitsmes rahukevad – tulevikuromaan»:
Just raamatute lugemine ja raamatute olemasolu on üks maailmapäästmise tagatisi. Viivi Luik annab kirjandusele ja kirjanikele seepärast erilise ülesande. «Luuletajate närvid» ja «mõtlejate ajurakud» peavad töötama, et hakata vastu unustusele, massikultuurile ja sõjale. Just kirjandusele ja kultuurile omistab romaani autor missiooni luua moraalset enesetunnetust nüriduse ja tuimuse vastu, mis on keskpärasuse ja kurjuse kasvulavaks.
Teoses on palju lootust, sitkust ja elutahet. Viivi Luige romaan on kõigi nende innustajaks, kellele teevad muret oma ajastu tuuleveskid ja kes otsivad õilsamaks saamise teed.
Joonas Hellerma
esseest «Raamat päästab maailma»:
„Seitsmes rahukevad" - Viivi Luik · 5 väljaannet kokku0