Kirjaniku ja kirjandusteadlase Herbert Salu viimaseks, 19. raamatuks jäänud ning postuumselt ilmuv «Sembardia» on kokku pandud erinevatest materjalidest: kuni 1930-ndate aastate lõpuni on kasutatud memuaarivormi, kuhu on liidetud pärimusi, kultuuriloolisi kommentaare jm. lisamaterjale; pagulasaastate Salu õpime tundma reisikirjade põhjal.
1. oktoobril 1988 südameataki tagajärjel saabunud surm ei lasknud Salul käsikirja lõpetada, puuduvad viimased peatükid.
Teos annab kiirtevihke siia ja sinna suunates ülevaate ühe omanäolise eesti kirjaniku elust ning kujunemisest. Kui enamik meie mineviku sulemehi pärineb talumiljööst, siis Salu isikus on tegu mõisaaedniku järglasega. Sellisena ühtub ta lähtemiljöö kirjanike Krustenite omaga. Veel enam – ka H. Salu vanaisa oli aednik, mis võimaldab kirjanikul tutvustada varasemat mõisamiljööd ning oma isa aiandusõpinguid Keila-Joal. Kõrvuti Sallode perekonna raske saatuse kujutamisega saame mõndagi teada ka seda raamistavast ajalisest, looduslikust ja ühiskondlikust keskkonnast. Kõige paremateks osadeks on Rakvere Õpetajate Seminari aastate kirjeldus ja õpetajaks pääsu loa hankimine Haridusministeeriumis. Esile tõusevad kultuuritegelaste – koolinõunik Märt Meose ja kirjanik Jakob Liivi portreed. Tolle aja ideoloogilise võitluse tundmiseks on omaette väärtus Leningradist juhitud pahempoolse agitatsiooni kirjeldusel.
Rootsi asunud, teeb kirjanik reise maailma eri paikadesse. «Sembardias» leiavad lähemat valgustamist Itaaliasse, Kreekasse ja USA-sse suundunud matkad, lisaks sellele Ameerikast tagasipöördumine Lääne-Euroopa kaudu.
Aarne Vinkel