Vaene, vaene mina. Nii olin ma, Jevlampia Romanova, mainimata siin täpselt aastaid, elanud ilmas teadmatuses sellest, et seisan ühe jalaga hauas! Suur tänu arstidele. Apteegis tehti mulle pea tomogramm ja doktor ütles mulle, et ma olen... oligofreen, kelle peaaju pealispind on peaaegu sile. Nüüd on arusaadav, miks ma olin mustlannale ukse avanud. Ta ennustas, et meie perekonda ootavad ees suured hädad ja meie päästjaks saab ingel, kellega ma juhuslikult kohtun. Õnnetused algasid kohe pärast mustlanna lahkumist: kõigepealt sai mops Ada mürgituse, seejärel jõid Kirjuša ja Liza mürgitatud mahla. Jumal tänatud, et õnnetus ei lõppenud surmaga! Seejuures on täiesti arusaamatu, mil moel sattusid mürgitatud mahlapakid Kirjuša koolikotti. Vannun, et mina neid sinna ei pannud. Otsustanud kõiges selgusele jõuda suundusin ma kooli, kus meie lapsed õpivad. Seal selgus veel midagi hullemat: hukkunud oli meie Liza nimekaim, tema klassikaaslane Lizaveta Romanova. Arvatavasti ajasid kurjategijad tüdrukud segi! Paistab, et keegi peab Romanovite perekonna liikmetele jahti. Ingel, kus sa ometi oled? Au-u...