Sinine kaardivägi oli Riia kodanike vabatahtlik väeüksus. Sellega on seotud mitu legendi, nende tohutut, muljetavaldavate pealuude ja saksakeelsete kirjadega hauakabelit võib näha Riia Peetri kirikus. Nad on ajalooline fakt. Aga nad on ka metapsüühiline fakt: nimelt üks kõige jubedamaid legende Vecrīga kohta räägib, et kord olla keegi üliõpilane mitte uskunud, et kaardiväelased kummitavad Peetri kirikus, ja läinud bravuuritsedes sinna üksi ööbima. Ta leiti hommikul pooduna. Mul oli au hiljuti selle noormehe kaugete sugulastega kohtuda mälestusrituaalil Helsingis.

Värskes romaanis «Sinine kaardivägi» olen kasutanud ajaloolist Sinist kaardiväge poeetilise ja vaimset tausta konstrueeriva kujundina. Romaani tegevus toimub Riias (veidi ka Jelgavas) ja saab alguse sellest, kui geto kottpüksid ründavad luuletaja Aleksandrs Čaksi kortermuuseumit. Nagu ütlen ka raamatu motos René Guenoni sõnadega: «Selleks, et alistada maa, loobusid nad taevast.»