Vihma väikesed vasarad taovad ja taovad, sooja lõikuskuu kamarat pinnivad õigeks. Juba rada on sulanud helkivaks nireks, turris heleda harjana haljendab koppel. Puhtakspestuna valendab taevarand kaugelt vastu, mööda selget hõbedat maisel maanteel astud. Kaigub vastu ja tiniseb kõik, mis vähegi saab. Ennäe rõõmsat inimest sellel hõbedasel maal!
