Gerhart Johann Robert Hauptmann (1862–1946) on saksa nobelistide hulgast eesti lugejale üks vähetuntumatest, peamiselt on tõlgitud tema draamasid, millest mõned on ka meie teatrilavadele jõudnud.
«Soana ketser» – lugu noore mehe, katoliku preestri heitlusest kristliku askeesi ja dionüüsosliku elujaatuse vahel, mis lõpeb kirikule selja pööramisega, oli oma ilmumisajal kahtlemata päris julge avaldus. Moraalijüngrid muidugi sajatasid seda, isegi kirjanik Thomas Mann väljendanud algul võõristust, kuidas kristlane Hauptmann «nii humoristlikult» Kristusega ümber käib, on aga hiljem võrrelnud seda teksti tunnustavalt oma novelliga «
Surm Veneetsias».
Ajakirjanik, hiljem Hauptmanni biograaf Hans von Hülsen on aga novelli menu kohta kirjutanud: «Vastukaja, mida see teos leidis, oli tohutu – see kõlas nagu januste juubeldus, kes keset kõrbe äkitselt vett leiavad. Hoolimata viletsast ajast ja vaesunud publikust tõusis trükiarv lühikese ajaga sajale tuhandele.» Kuue aastaga pärast ilmumist sai sellest novellist Hauptmanni kõige menukam proosateos.
Nii-öelda lubamatu armastus ja sellest tulenevad meeletud teod on teemaks ka Gerhart Hauptmanni järgmises proosateoses, novellis «Fantoom. Endise vahialuse ülestähendused» (1923, Phantom. Aufzeichnungen eines ehemaligen Sträflings). Siin kogeb armastuse kõikevõitvat jõudu väikekodanliku elu perspektiivituses lämbuv noor mees, tühine ametnik; saatuse iroonia tahtel on tema ihaluse objekt alaealine. Ent võib-olla enamgi kui seksuaalselt ihkab ta tütarlast kui ilu, rikkuse, intelligentsi, turvalisuse ja muretuse kehastust, ning selle poole püüeldes kaotab ta lõplikult pinna jalge alt ja kaldub pääsmatult kuritegelikule teele.
Psühholoogilise täpsusega kujutab Hauptmann inimhinge heitlusi oma seniste tõekspidamiste (ja ühiskondliku moraali) vastu, sisemist võitlust iseendaga. Novelli «Fantoom» ekraniseeris ka kohe pärast ilmumist saksa legendaarne režissöör Friedrich Wilhelm Murnau ja see kuulub maailma tummfilmiklassikasse.
