Markii de Bradomíni on vastuvõtliku hingega ilukummardaja, kelle elu võib pidada sentimentaalseks teekonnaks ilu ja kodumaa kaotatatud hiilguse otsinguil. Oma teel peatub ta muuhulgas Itaalias, käib ära Mehhikos, naaseb kodusse Galiciasse ja jõuab lõpuks Navarrasse. Tema elupäevi soojendab armastuse õilis lõke, millest suudavad eemale hoida vaid vähesed naised. Kõrges eas paneb markii kirja oma «armsad mälestused», kus vääristab kõik traagilist, ka armastuse vallas. Selle tavatult tundelise donžuani iga kiindumus on ainukordne ja laeb tema elupäevi eri tonaalsuse ning tempoga. On see siis vooruslik näitsik, kes valmistub kloostrisse minekuks, hõrk kreoolitar, indiaani printsessi ja konkistadoori järeltulija; noorpõlvesõbratar ja hilisem unistuste lill; või saatuslik armastus, juba hallipäise mehe rõõmupilk, kurbade sametiste silmadega ingellik neidis. Ehk teema variatsioonidega: kevad, suvi, sügis ja talv, kus vilksatab uus kevad.

20. sajandi hispaania kirjanduse suure stilisti Ramón del Valle-Incláni neljaosaline romaanitsükkel (1902-1905) jälgib minategelase, halja hingega eneseiroonilise donžuani tundelist teekonda läbi elu ja armastuse.