Sõda, mis algas Nõukogude Liidu ja Soome vahel 1939. aasta sügise lõpul, kestis kolm ja pool kuud ning lõppes punaarmee formaalse võiduga. Kuid Venemaal seda kuulsusetut sõda meenutada ei armastata, kuna Nõukogude võit osutus hirmsamaks paljudest lüüasaamistest. Stalin ei suutnud jagu saada väikesest Soomest. Suured kaotused, mida Nõukogude väed Soomes kandsid, kinnitasid Hitleri usku Punaarmee nõrkusesse ja õhutasid Führerit mitte viivitama kallaletungiga Nõukogude Liidule. Õpetust sellest sõjast Nõukogude pool ei suutnud ega jõudnud võtta ja 22. juuni 1941 oli Nõukogude Liidu katastroofi algus.
Soomes ja teistes lääneriikides nimetatakse Nõukogude-Soome sõda Talvesõjaks, kuna 105 päeva kestnud tapluse aeg langes just 1939.-1940. aasta talvele. Sõda kestis 30. novembrist 1939 kuni 13. märtsini 1940.
Moskva rahu sõlmimise päev sai soome rahva ajaloo kõige mustemaks päevaks. Kuid ka vene rahva jaoks ei ole see päev kunagi olnud pidupäev, nagu näiteks 9. mai. Rasked ohvrid rõhusid, kahtalsevõitu saavutused ei rõõmustanud ei kõikvõimsat diktaatorit ega ellujäänud punaarmeelasi.
Suur oli vaid naiste ja laste rõõm, kes jõudsid ära oodata, kui mehed ja isad Karjala metsadest ja soodest tagasi tulevad, kuid sadade tuhandete leskede ja orbude leina ei suutnud miski lohutada.
Lisaks sellele oli saabunud rahu vaid lühike hingetõmme enne uut, palju hirmsamat sõda, mida peeti elu ja surma peale natsliku Saksamaa vastu.