Kuid see polnud enam endine armee. Gladiaatorite ridades hakkas ilmsiks tulema distsipliini nõrgenemist ja sõnakuulmatust. See nii kardetav sõjavägi, mis oli Spartacuse juhtimisel saavutanud nii palju hiilgavaid võite, hakkas laostuma ja nõrgenema riisumiskire mõjul.
Kord üks leegion, kord teine, kord mitu korraga tungisid linnade kallale, kust armee läbi marssis ja rüüstasid neid. See tõi kahekordset kahju: korralikud gladiaatorite leegionid muutusid distsiplineerimatuiks röövlijõukudeks, äratasid nurinat ja needusi vägivalda kannatava elanikkonna keskel; peale selle aeglustasid alalised peatused sõjaväe liikumise kiirust, milles seni oli peamiselt seisnud Spartacuse võitude saladus.
Spartacus püüdis seda takistada, kuid tagajärjetult. Algul ta vihastas, vandus ja sõimas kolmetesitkümnendat leegioni, mida juhtis Gaius Cannitius ja mis esimesena oli andnud riisumise eeskuju. Kuid ta saavutas ainult pahe vähenemist, täiesti likvideerida riisumist tal ei õnnestunud: kahe päeva pärast läksid kolonni lõpus tulevad viies ja kuues leegion, seni kuni tema Faventia peale liikus, Forum Cornelisse ja rüüstasid selle. Traaklane pidi ühes Crixuse ja kolme traakia leegioniga teelt tagasi pöörduma, et rüüstajaid taltsutada.
Vahepeal jõudsid Rooma teated mõlema konsuli ja Gallia Cisalpina preetori lüüasaamisest. Tekkis ärevus ja segadus. Varsti suurenes rahva ja senati hirm teate mõjul, et gladiaatorid olid vastu võtnud otsuse minna Rooma peale.