Oma teoses kujutab kirjanik orjade ülestõusu Vana-Roomas 70-ndate aastate lõpus e.m.a. Ülestõus sai alguse gladiaatorite mässust, millega liitus hulgaliselt orje ja kehvikuid vaba elanikkonna hulgast. Seekordne ülestõus omandas endistest suurema ulatuse ja muutus ähvardavaks ohuks Roomale, sest et ülestõusnute etteotsa asus julge ja tahtejõuline, suure organiseerimisoskuse ja väejuhiandega gladiaator Spartacus

Ajalooline romaan «Spartacus» (1874) peegeldab Itaalia väikekodanluse revolutsioonilisi meeleolusid 19. sajandi 60-70-ndatel aastatel. Siit tuleb sügav kaasatundmine orjadele ja vihavaen nende rõhujate vastu. Neist tundeist on kogu Giovagnoli teos läbi imbunud.
«Spartacusel» kui ajaloolisel romaanil on rida puudusi, niihästi kirjanduslikke kui ka ajaloolisi.

Ajaloolise seaduspärasuse jõul antiikmaailmas olelevate sotsiaal-poliitiliste vahekordade tõsise analüüsi asendab autor romantiliste juhuste ja kokkusattumuste põneva kuhjamisega. See moonutab, madaldab Spartacuse ülevat kuju.
S. Kovaljov