Kuidas oleksid sakslased võinud oletada, et tundmatul, väikesel, koidikul kuskilt sakilise valge harja tagant välja hüpanud ja täiskäigul lahte lennanud kaatril on ülbe ja otse meeletu kavatsus üksipäini tervet sadamat rünnata? Kust võiski siia ilmuda nõukogude kaater? Kus, missugustes merereeglites, instruktsioonides või käsiraamatuis on öeldud, et kaater tohib sõita üle kogu mere säärasel ööl ja sellises tormis, mis suured, mitme tuhande tonnise veeväljasurvega laevadki sunnib sadamaisse jääma?
Kuni sakslased kaalutlesid, mida võiks tähendada tundmatu kaatri sadamasse ilmumine, lasksid nad mööda lahingu esimesed ja otsustavad silmapilgud.
Kaater oli tormanud sadamasse hoogsalt; siin, vaikuses, ta otse lendas, lõigates ninaga vett ja jättes enda järele valge vahutava kaare.
Mitu tumerohelist kuunarit ja kalalaeva seisis idapoolse silla juures. Need olidki samad kuunarid, millest oli teatanud meie luure; mõnel olid juba kahurid ninas ja kuulipildujad tekil, teisi alles relvastati. Kõige äärmise kuunari kohal rippus ujuvkraana pikk lüliline kael, väike kahur noka vahele pigistatud. Asjalikud sakslased olid juba tööpäeva alanud, hoolimata varasest tunnist: sadamas liikusid veoautod, kostis veduri vilistamist, sõdurite rühmad askeldasid mingisuguste virnadesse laotud kastide ja pallide juures.
Kõik see vilksatas silmapilkselt Stepani silmade ees; ta mõistis kohe, mida tuleb teha, taipas käsku, pööras küljelekaldunud kaatri järsult kõrvale ja juhtis selle piki kuunarite rivi.