Raamatu autor vaatleb meditsiini seisukohalt, mis on surm.
«Arvamine, nagu oleks kehalik surm hirmus, on suuremalt jaolt üksnes ettekujutuse vili. Tõeste hirmus on ta üksnes vähestel juhtumistel, ja ka neid juhtumisi sünnitab osalt inimene ise oma ligimesele: see on – surm tuleriidal ja piinapakul. Kuid loodus on suuremas osas juhtumites armulisem kui inimene, - kui ta üksinda oma jõ
udu suudaks avaldada, ja kui inimesesugu oma elu loodusliku lõpuni suudaks elutseda, siis mõtleksime surma peale tõeste niisama rahuliku südamega, nagu väsinud inimene und, seda armsat trööstijat ja jõu-uuendajat, ootab. Kuid ka neil juhtumistel, kus loodus ise surma välja kutsub, laotab ta, väriseva olevuse vastu haletsemist tundes, hoolikalt loori kõige selle üle, mis surmas vast kohutav ja hirmus oleks. Kehaliku valu poolest ei ole surm piinlik – piinav on üksnes hinge hirm surma ees.»
Raamat on gooti kirjas.
