Peaaegu kaks kümnendit on möödas ajast, kui Pekka Erelt avaldas Eesti Ekspressi külgedel oma esimese luureloo «Liivakasti James Bondid». Aastate jooksul tuli lugusid üha juurde ja nüüd on valik nendest jõudnud ka raamatukaante vahele. Osa lugude kangelastest on eestlased, osa mitte, osa sündmustest hargneb Eestis, osa kaugemal. Aga kõik need luuramised on seotud Eestiga, siit alguse saanud või siin lõppenud.

Luurest kirjutades tuleb endale aru anda, et heal juhul on näha vaid jäämäe tipp ning seegi võib olla kõigest miraaž. Eesti luure puhul kehtib see eriti. Meie sõjaväeluure jõudis aastatel 1939–40 põletada suure osa oma dokumentidest. Alles jäid pudemed siin-seal arhiivides ning hulk legende. Niisiis paratamatult ei räägi siinne raamat sellest, kuidas kõik oli, vaid kuidas kõik olla võis.