Need mitmeist matkamärkmikest kogutud ja raamatuks kujundatud jutukesed ning tušijoonistused kirjeldavad lähema mineviku üksikuid sündmusi ja püüavad näidata seda vaimset tagapõhja, millel eestlastest kunstinovaatorid elasid ja tegutsesid. Selle raamatu vahelduv sisu ongi nagu mõni tasane saatemuusika minu tähtsamate õlimaalide valmimise protsessile. Osa minu varajasemaid teoseid on jäänud teisele poole okastraati ja paljud hilisemad maalid on rännanud oma uute omanike kaudu kaugemaile kontinentidele. Neid kõiki oleks raske kokku koguda mõneks retrospektiivseks ülevaatenäituseks. Sellepärast tahab käesolev raamat anda peale muu ka lühemaid kirjeldusi minu tähtsamate teoste saamisloost.
Eduard Ole

Eduard Ole (20. mai 1898, Kaagjärve vald Valgamaal – 24. november 1995, Stockholm) sündis taluniku kaheksalapselises perekonnas seitsmenda lapsena. Töötas kunstiõpetajana Rakvere reaalgümnaasiumis ja õpetajate seminaris, Tartus tütarlastegümnaasiumis, kommerts- ja kaubanduskoolis ning Hugo Treffneri gümnaasiumis, aastast 1936 Tallinnas prantsuse lütseumis. 1941 päästis end põgenemisega Nõukogude sundmobilisatsioonist. 1943 põgenes Soome ja 1944 siirdus edasi Rootsi, elas Stockholmis ja töötas Põhjamaade Muuseumis. 1923. aastal oli Eduard Ole üks Eesti Kunstnikkude Ryhma asutajaid. Ta osales eesti kunsti näitustel Pariisis, Riias, Lübeckis, Helsingis, Kielis, Kaunases, Kopenhaagenis, Moskvas, Budapestis, Antverpenis, Roomas, Stockholmis jm. 1939 abiellus Eduard Ole inglise filoloogi Helmi Metsvahiga, kes 1943. aastal jäi Eestisse. Katse päästa oma abikaasat läände 1944. aastal ei õnnestunud. Eduard Ole kodumaal ei käinud, esimest korda pääses Helmi Rootsi alles 1990. aastal.