Romaaniga «Sylvestre Bonnard'i roim» astus kirjanik teele, mis jäi talle iseloomulikuks kogu loomeea vältel. Akadeemik Sylvestre Bonnard on esimene humanistihingega teadusemees France'i tegelaste galeriis. Õpetlase kuju esineb hiljem korduvalt tema teostes, varieerudes vastavalt temaatikale, väljendades kitsamalt või laiemalt autori eluvaateid.
«Sylvestre Bonnard'i roimas» valitseb paradoks, alates juba pealkirjast. Päästes tütarlast alatute inimeste küüsist, osutub üdini aus ning humaanne teadlane roimariks; needsamad seadused, mille vastu ta formaalselt eksis, ei takista aga kaitsetu alaealise paljaksriisumist ega tema kuritahtlikku ekspluateerimist. Õigluse ja seaduslikkuse vastuoksuse esiletoomine tähendab kodanliku õiguse ja moraali hukkamõistmist. Sotsiaalsete nähtuste paradoksaalsuse avastamine ning pahede taunimine saab France'ile sellest romaanist peale üldse iseloomulikuks.
1894. aastal ilmus romaan «Punane liilia», mille kirjutamise kavatsus küpses France'il aasta varem tehtud Itaalia-reisi tulemusena. France'i reisikaaslaseks oli tema intiimsõbratar pr. de Caillavet, kes täitis ka kirjaniku sekretäri ülesandeid. Teda peetaksegi romaani inspireerijaks, ühtlasi ka mõnel määral Thérèse Martin-Bellème'i prototüübiks. Oma sügavalt läbituntud armastuspsühholoogilise ainestikuga erineb see romaan France'i teoste tavalisest laadist.
«Punane liilia» saavutas laialdase tunnustuse lemberomaanina, täpsemalt: seda võeti kui seltskonnaromaani, mille kitsamaks teemaks on sõgedast kiivusest johtuv armastustragöödia.