Islandi novellistika, nagu selle maa teisedki proosažanrid, asub juurtega muinaspõhja saagakirjanduses, mille tippteosed - «Islandlaste saagad» - kirjutati üles XIII-XIV sajandil. Kui Jón Helgason aastai 1958-1962 avaldas oma neljaköitelise ajaloolise uurimuse «Islandi rahva eluolu», kirjutati tema kohta järgmist: »... see autor käsitleb ainet kunstipärasel viisil: kui kirjanik kasutab ta materjali, mida ta on kogunud kui teadlane.» Need sõnad kehtivad eelkõige J. Helgasoni loomingu põhiosa - Islandi aja- ja kodulooalaste teoste kohta, mida autor on monograafiatena avaldanud kümmekond ja mis on tegelikult tema nime kodumaal populaarseks teinudki; samal ajal pole ta ilmselt kogutud dokumentaalse materjali rohkuse tõttu suutnud kiusatusele vastu panna ja kasutab seda ära ka «päris» kirjanduses - ja mitte edutult.
