«Süda» jutustab üliõpilasest minategelase suu läbi loo noore inimese eneseotsingutest ja tema kummalisest suhtest jõudeelu elava härrasmehega, keda ta kutsub Õpetajaks. Oma mentorit paremini tundma õppides tekib tal küsimus, miks nii erudeeritud mees on end ühiskonnast isoleerinud ning kaotanud usu inimkonda.

Ühel päeval selgub, et Õpetaja käib iga kuu kalmistul ja tal näib olevat sünge minevikusaladus, mida ta ei soovi noormehega jagada, ent lubab kunagi hiljem oma minevikust rääkida.

Pärast ülikooli lõpetamist sõidab noormees vanematekoju, kuid pikk suvepuhkus kodukohas ei kujune selliseks, nagu ta oli lootnud. Ta isal on surmahaigus, aga päranduse jagamisest ei räägita, vaid perekond survestab teda kohe tööd otsima. Südamevalu ja hingeliste heitluste küüsis vaevlev noormees saab Õpetajalt kirja, mis sunnib teda isa surivoodi juurest lahkuma, et kiiresti naasta pealinna. Rongis süveneb ta Õpetaja pihtimusse, mis kergitab katet mentori süngelt minevikult.

Sōseki Natsume (1867–1916) on jaapani modernistliku kirjanduse suurkuju. Kirjanikutee alguses (romaanid „Mina olen kass“, „Rohupadi“ ja „Noorsand“) eksperimenteeris Sōseki koomilise ja poeetilise elemendi ühendamisega, kuid hilisemas loomingus käsitles üha sügavamalt teemasid, mis on aktuaalsed ka täna: inimese sisemine konflikt suurte ühiskondlike muutuste keerises, võõrandumine ja eneseisolatsioon, moraalsed valikud. Sōseki kõige tähtsamaks romaaniks peetud «Süda» (1914) räägib just sellistest südameasjadest, mis vaevavad inimesi ka sada aastat hiljem.