Nende lookeste kirjutamise aegu töötasin Luunja sovhoosi klaasmajades, juurviljahoidlas, põldudel. Kes usub, et põllumees teenib oma leiva kergelt, see eksib raskelt.
Üks hirm on mul. Kas ei kuku viimati nii välja, et jälle üks ajakirjanik käis kuskil majandis veidi aega tööl ja tuleb sealt tagasi nagu välismaareisilt? Hakkab heldelt muljeid jagama, memuaare kirjutama? Ma ei tahtnud niiviisi. Ma tahtsin tööd teha. Tuleb kevad ja lähen jälle.
Ent tean üsnagi hulgi inimesi, kes räägivad ja vististi ka usuvad, et maatöö, see on midagi romantilist, lilled ja linnulaul ja üks suur närvide puhkamine. Ei maksa niisuguseid jutte uskuda, parem endal ära proovida, sellest ei sure.