1920-ndate aastate keskpaik oli eesti karikatuuri ajaloos elav tõusuaeg. Eesti tolleaegne ühiskond oma kontrastide ja väärnähtustega otse nõudis karikaturistidelt täit tööpinget. Gori ja Otto Krusteni kõrval kerkis esile karikaturistide noor põlvkond, neist silmapaistvamateks kujunesid R. Tiitus ja H. Valtman, kellele mõni aasta hiljem lisandusid J. Jensen, F. Randel, O. Veldemann ja mõned teised.

Helmut Valtmani (1909-1943) debüüt karikaturistina toimus 1925. a. pilkelehtede «Kratt» ja «Sädemed» veergudel. Tartu-perioodil töötas ta karikaturistina mitmetele toimetustele, alates 1937. a. sai temast ajalehe «Tallinna Post» karikaturist, kellena töötas 1940.a. sügiseni. Nagu teisedki meie silmapaistvad karikaturistid, läks ta kohe üle nõukogude võimu poolele, avaldades rea endist valitsevat klassi sarjavaid satiirilisi joonistusi. Sõja puhkedes kunstnik mobiliseeriti ja suunati Nõukogude tagalasse, kus ta langes Velikije Luki all 6. jaanuaril 1943.
HA-VE kui karikaturisti looming ühtib temaatikalt üldjoones teiste satiirikute omaga. Vastuoluderikas kodanlik ühiskond dikteeris ise teemad: erakondadevahelised tülid, tõusikluse saagiahnus ja kultuuritus, rikkuse ja vaesuse kontrastid.
Käesolev valimik annab läbilõike kunstniku karikaturistiteest, täiendavalt on esitatud ka tma paremaid vesteid nende juurde kuuluvate illustratsioonidega.
R. Loodus