«Hamleti» aine ei ole uus, vaid pärineb Saxo Grammaticuse ladinakeelsest «Taanimaa ajaloost» (12/13. sajandist).
Shakespeare «Hamleti» peen, rikkalt varjundatud psühholoogia puudub seal täielikult. Kuivõrra Shakespeare kasutas oma eelkäijaid, on raske öelda, kuid harjumus vabalt üle võtta iseloomustab kogu tema aega.
Tegevus ja iseloomud on Shakespeare'il täiesti kaotanud vana värvingu. Inimesed kuuluvad renessanssi, tagapõhi ei ole kaugeltki tüüpiliselt põhjamaine.

«Hamleti» peajooni on pettumus, tülgastus, sügav tüdimus ja kahtlus. Pessimistlik kõhklus maisuse ja ebamaisuse, teo ja mõtte, elu ja surma vahel; videvikumeeleolu, mis täis haigeid nägemusi; enesetapp ja küsimus hauatagusest olemasolust; kõige kaduvik, kõige tühjus, kõige roojus vaevavad Hamletit ja ilmsesti ka Shakespeare'i, kelle sonettides leidub hämmastavalt sarnaseid paralleelkohti.
Ants Oras