«Tabamata ime» kirjutas autor 1912. a. Kopenhaagenis.

See on lugu, traagiline lugu kunstidesperaadost, milline tüüp meil uue sajandi algusest peale arvukamalt hakkas esinema. Piirdus kunstidele andujate kuulsuseiha enne seda vaid tunnustusega kodumaal, isegi kodulinnas, siis hakati nüüd kirglikult kippuma «Euroopasse»; alles sealne loorber tundus küllalt kohasena geeniustele, kelle surematuse avastajad nad olid peamiselt ise. Ükski kahtlus, ükski hoiatus ega õpetus ei leia teed säherduse esteetilise ristisõitja teadvusse, äparduvad esinemised teda ei heiduta, arenemisaja ülemäärane pikkus tema kannatust ei katkesta, sest tema fanaatlik usk enda suurusesse on hävinemata. Kuna aga see usk tavaliselt on ebausk – parimal puhul võib ehk juttu olla andelisest keskpärasusest, nagu Leo Saalepil –, siis saab sellest ainult enda ja kunstisõgedate teiste tunnustatud geeniusest vaene hulkuv kunstimärter, kelle saatus võib olla traagiline, ent ka tragikoomiline.
Eduard Vilde