Sündisin 1988. aasta 27. juunil Hiiumaal, olles siiski põline tallinlane. Lihtsalt kõik minu suved on möödunud saarel. Annaks, et see jääkski nii. Sest saarte olemuses on mingit lõputut rahu, iseolemise kindlust, eraldatuse uhkust ja nakatavat sõltumatust, mis mind ikka võlunud on.
Mõnikord tahaks endale veel niisugust sisemist saart, kuhu hingelised asjad varjule panna, nõnda et räme mandrimöll või iseenda tahumatu loomus neid vigastada ei saaks.
Mida kõike võiks laduda tolle saare poole suunduvale praamile? Noh, lapsepõlve kogu tema täiuses, kirjanduse, mälestused suurtest ja tarkadest inimestest, mängu, huumori, maskitud näoilmed, vaimuka teravuse, selguse, sõpruse, armastuse... Kõlab muidugi läilalt kui nii palju ilusaid asju ühte ritta asetada, kuid vähemasti ausasse ritta. Kes julgeks väita, et saab elatud ainult sopast ja rõvedusest?
Kui järele mõelda, on käesolev näidend järjekordne väike üritus niisugust saart avastada. Per astera ad astra. Läbi lompide päikese poole. Ahnelt ja veendunult.
Ingel Undusk