Kümne aasta eest ilmusid samas Linnaarhiivi väljaannete sarjas (nr. 4) «Katkendid Tallinna esimestest turberaamatutest 1365-1458». Sel puhul leidis teose sissejuhatuses pikemat käsitlust ka keskaegse turbe ehk kaitse mõiste ja selle õigusajalooline areng. Käesolev köide täiendab veel mõnevõrra neid õigusajaloolisi andmeid, kuid tema peatähtsus seisab siiski milleski muus. Nende rohkearvuliste, lähemale 2000 turbe najal, mis leiduvad käesolevas raamatus, saame ainulaadse läbilõike Põhja-Eesti keskaegsetest sotsiaalsetest ja kultuurilistest vahekordadest. Selle materjali põhjal on võimalik lähemalt tundma õppida linna- ja maaelaniku elu-olu säärasel määral, nagu see seni ei ole mõeldav olnud ühegi teise ajaloolise allika kaudu.
Käesoleva haruldase raamatu sotsiaalse tähtsuse kõrval on suur väärtus ka seal leiduvatel genealoogilistel andmetel. Ja seda mitte üksi aadlisugukondade ja linnakodanike perekondade, vaid valdavas enamuses just maal asuva eesti talupojaskonna perekonnaajaloo seisukohalt. Enam kui saja aasta kestel (1515-1626) võime jälgida Tallinna ümbruskonnas asuvate eesti sugu- ja külakondade genealoogiat. Sealt peale on juba säilinud rootsiaegsed adramaade revisjonid, mille kaudu on võimalik leida sidet nooremate allikatega ja lõpuks jõuda kuni olevikuni.
Veel suurem on aga raamatu väärtus asustusajaloo seisukohalt. Seal esineb väga rohkesti kohanimesid, mis peaaegu tühimikuta asustusvõrguga katavad Tallinna lähema ning osalt ka kaugema ümbruskonna. Ka administratiivsed vahekorrad omavad suurt ja kaugeleulatuvat tähtsust, sest pea iga kohanime puhul on ühtlasi märgitud selle ala valdaja. Ei saa jätta mainimata ka allikmaterjali keeleajaloolist tähtsust.
