Raamatu «Talupojatarkusest digiõppeni» ajalis-ruumiline kontekst võib esmapilgul näida hoomamatu ja piiritlematu. Võti, mis avab eri aegade õpikeskkondade uksed, on elukestva õppe ideeraamistik.
Talukultuuri ja digimaailma vahelisse aegruumi mahuvad väga erinevad elukestva õppe funktsioonid ja võimalused, millel on analoogiaid ka tänapäeva õpiväljal toimuvaga. Võib lausa öelda, et ka meie iidse pärimuskultuuri vaimne ja materiaalne pärand on suuresti loodud tänu kaugete esivanemate õpivõimekusele.
Vajadus uute teadmiste ja oskuste järele tõuseb esile just ühiskonna pöördelistel aegadel. Siirdeaja eduloosse ja digipöörde uuendustesse panustajad olid eelkõige aktiivsed õppijad. Elukestvas õppes osalemise mudel aitab lugejal leida vastuseid küsimusele, millised õppijatüübid võiksid toime tulla uute ootamatute pööretega.
