NB! Raamatus on autori pühendus.

Raamat on mõtteliseks järjeks raamatule „Tamba küla lugu“, kus puudutati peamiselt inimsaatusi, kuid küla elanike töid-tegemisi sai puudutatud möödaminnes. On viimane aeg nendest lähemalt kirjutada. See on killuke talurahva ajalugu, mis Tamba külas algas 1919. aastal mõisamaade jagamisega. Talude suuruseks arvestati 30-35 hektarit. 1919. a. alustasid Tamba küla asundustalude omanikud kõik praktiliselt ühelt kohalt.
Küla elu ja arengu katkestas Teine maailmasõda. 25. märtsi 1949. a. küüditamine oli viimaseks tõukeks teel kolhooside poole. Kolhooside moodustamine tähendas ühe ajajärgu lõppu Tamba küla elus ja Eesti talurahva elus. Oma talude aeg Tamba külas kestis täpselt 30 aastat: 1919. a. alustati nullist ja 1949. a. lõppes kõik, lõppes kolhooside loomisega.

On viimane aeg kirjutada talutöödest, talupere muredest ja rõõmudest, andekatest ja töökatest naistest, küla meistrimeestest. Autor mäletab ise veel kõiki talutöid, olles enamust nendest ise teinud. 1949. a., kui talunikud pidid minema kolhoosi, oli autor saanud 15-aastaseks. Temast vanematest pole enam kirjutajat, nooremad aga ei mäleta enam kõike.
Autorit abistasid loo kirjutamisel ainsad Tamba küla alles jäänud eelneva põlvkonna esindajad Arnold Õismaa ja Anna Brand.