«Talv Stockholmis» (En vinter i Stockholm, 1997) üllatas kriitikuid Agneta Pleijeli kohta ebatavalise kammerlikkusega, samuti üsna varjamatu autobiograafilisusega, olgugi et ei ole tegemist minajutustusega. Kuigi pealkirjas ei ole vähimatki vihjet armastusele, on raamatus juttu ainult ja üksnes armastusest ja selle puudumisest, ilma eksootiliste dekoratsioonide ja fiktiivse sündmustikuta – kui mitte pidada eksootiliseks taustaks talvist Stockholmi, kus kõikjal linna ümbritsevas vees peegelduvad tuhanded tuled otsekui peeglikillud. Samasuguse, valgustatud peeglikildudest tekkiva sädeleva ruumiga on võrreldud ka romaani ennast. Me jälgime keskealise naise elukriisi, kes on jõudnud arvete tegemiseni oma lapsepõlve, oma vanemate ning iseenda abielu ja abielulahutusega. Agneta Pleijel ise on öelnud: «Raamat räägib palja maa ajast, lumeootuse ajast nii looduses kui ka inimeses endas, enne uue sündimist.»
Raamatu saatesõnast