Suure belgia dramaatiku ja filosoofi Maurice Maeterlincki teos on tolle ajastu vaimuelu ühe silmahakkavama esindaja usutunnistus. See on ülemlaul vaimsele vaprusele, õhutus võitlusele inimese elu määrava saatusega ja selle saatuse võitmine hingelise vabaduse ning siirusega. Siin leiab väljendust vaimustatud panteism, mille allikaid tuleb otsida keskaegsete müstikute, vanade hindude ja nende uusaegsete järglaste, nagu Novalise ja Emersoni, juures. Ometi ei lange selles teoses, nagu teisteski Maeterlincki filosoofilisis kirjutisis, pearõhk seevõrra ainese teaduslikule küljele kui vormi ning keele kaunidusele, esitamisviisi sugestiivsusele ja mõtte haaravusele. Praegusel ajastul on Maeterlincki elujaatav ja julgustav vaim teenäitajaks parema ja hingestatuma tuleviku poole.

«Olin kahekümne ühe aastane, kui juhuslikul külaskäigul võõrustaja tavatu raamatukapi ees seistes võtsin riiulist hõbedase ümbrispaberiga köite, mille pealkiri oli «Tarkus ja saatus». Ei aimanud mina tookord küll, et sellest Maeterlincki teosest saab ühe õnneliku hetke tulemusena omamoodi nurgakivi vundamendis, millele hiljem on tulnud rajada oma maailm.»
Fred Jüssi