Suure belgia dramaatiku ja filosoofi Maurice Maeterlincki teos on selle praegusaja vaimuelu ühe silmahakkavama esindaja usutunnistus. See on ülemlaul vaimsele vaprusele, õhutus võitlusele inimese elu määrava saatusega ja selle saatuse võitmine hingelise vabaduse ning siirusega. Siin leiab väljendust vaimustatud panteism, mille allikaid tuleb otsida keskaegsete müstikute, vanade hindude ja nende uusaegsete järglaste, nagu Novalise ja Emersoni, juures. Ometi ei lange selles teoses, nagu teisteski Maeterlincki filosoofilisis kirjutisis, pearõhk seevõrra ainese teaduslikule küljele kui vormi ning keele kaunidusele, esitamisviisi sugestiivsusele ja mõtte haaravusele. Praegusel kibestunud ja pessimistlikul ajastul, mille kõle vaim inimkonda nii raskelt rõhub, Maeterlincki elujaatav ja julgustav vaim on teenäitajaks parema ja hingestatuma tuleviku poole.
