Käesoleva romaaniga jõuab lõpule nn. Tartu-tsükli esimene triloogia (sellele eelnesid «Jäälätted» ja «Emajõgi»). Ühelt poolt jätkub selles ühe 1930-ndate aastate üliõpilassõpruskonna lugu. Teisalt aga ulatub autori pilk vaatama siin kaugemale ettepoole, tema kangelaste jaoks veel tundmata tulevikku - sõja-aastatesse, ning romaani viimases kolmandikus laseb kirjanik oma kangelasel Benno Maranil koguni viibida poolunenäolisel matkal 1950-ndate aastate Tartus, kus Benno saatjaiks on noored tudengid, sedapuhku juba tema kunagiste kaasvõitlejate lapsed.