Meile oleks meeldivam, kui see [Tartu] stift saaks ja läheks ühe tubli mehe kätte, kes on siin meiega sel maal sündinud, on meie ja meie ordu soosija ja sõber, kui et see läheks mõne välismaa mehe kätte.

Saksa ordu Liivimaa meistri Wennemar von Brüggenei 1400. aastal avaldatud arvamus kehtis terve keskaja jooksul: kui Tartu piiskop pooldas Saksa ordut, oli ordul Liivimaal täht tõusujoonel, kuna ülejäänud Liivimaa piiskopid ei suutnud nende kahe liidule vastu astuda. Tartu stifti jõukust ja rahvarohkust kirjeldades kutsus 17. sajandi kroonik Christian Kelch seda territooriumi kõige võimsamaks Liivimaal.

Tartu vallutamisega 1224. aastal alguse saanud piiskopkond kestis 1558. aastani, mil see alistus Vene vägedele – «kõige võimsam» Liivimaal langes siiski kõige esimesena. Kuidas viisid saatuse keerdkäigud ehk piiskoppide ja tema seisuste valikud selle tulemuseni? Mis olid Tartu piiskoppide kõike aktuaalsemad mured ning kuidas need keskaja jooksul muutusid? Vastame neile küsimustele, vaadeldes teadaoleva kahekümne seitsme piiskopi valitsusaegu ja piiskopkonna võimustruktuure.

Piiskopkonna ajaloole lisaks kirjeldame ka Tartu linna, stifti piiskopilinnuste – Vana-Kastre, Kirumpää, Kastre ja Vastseliina – ja vasallilinnuste, sh neist tuntuima, Rõngu ajalugu ja arengut. Kirjeldusi toetavad kaardid ja illustraatorite koostatud rekonstruktsioonid ning arvesse võetakse ka värskeimaid arheoloogilisi uuringuid.