Nii algas see unustamatu, tuultest lõhestatud öö kõikuvate laternate, kummaliste trompetihelide, kangialustes kõmavate sammude ja põhjataevast tormakalt laskuvate pilvedega, mis takerdusid mäeharjades ja jätsid endast sinna suuri tükke, kuid peatuma ei jäänud, justkui oleks midagi väga tähtsat neid taga kiirustanud.
Oli piisanud ühestainsast lasust, ühestainsast tavalisest püssipaugust, ja Kindlus oligi ärganud. Aastaid oli kestnud vaikus - nad olid sõjahäälte ootel kogu aeg põhja silmas pidanud -, liiga pikk vaikus. Nüüd aga oli kõmanud ühest püssist pauk - vastava püssirohulaengu ja kolmekümne kahe grammise kuuliga - ja mehed olid võtnud seda märguandena.
Selge see, et ka täna õhtul ei nimeta keegi, välja arvatud ehk mõni sõdur, kõigi meeles mõlkuvat. Ohvitserid eelistasid vaikida, sest selles kätkebki nende lootus. Just tatarlaste vastu on nad püstitanud need kindlusemüürid ja raiskavad siin pikki aastaid oma elust, just tatarlaste pärast käivad tunnimehed öösel ja päeval edasi-tagasi nagu masinad. On neid, kes toidavad seda lootust igal hommikul uue usuga, on neid, kes varjavad seda sügaval südamepõhjas, on neid, kes pole selle olemasolust teadlikudki, arvates, et nad on selle juba kaotanud. Aga kellelgi pole julgust sellest rääkida; see oleks nagu halb enne, eelkõige tähendaks see oma kõige kallimate mõtete ülestunnistamist, mida sõjamehed teadagi häbenevad.

Vaieldamatult ühe omapärasema, hinnatavama itaalia kirjaniku Dino Buzzati (1906-1972) tuntud romaani sündmustik on väliselt realistlik, kuid sellele lisab põnevust saladuslik sürrealistlik element. Noor ohvitser Giovanni Drogo määratakse teenima Tatarlaste kõrbe ääremail kõrguvasse süngesse kindlusesse, kust ta peagi kavatseb lahkuda. Aeg möödub, Drogo vananeb, oodates kindluses kuulsusrikast lahingut, lootes leida elumõtet...