Prantsuse ajaloolase ja filosoofi Michel Foucault (1926-1984) teos «Teadmiste arheoloogia» («L'Archéologie du savoir», 1969)on autori seletus oma teadusajaloolisest meetodist, mida ta ise nimetab «arheoloogiliseks meetodiks». Pole olemas üht terviklikku ajalugu; ajalugu koosneb diskursustest, mis on määrattud reeglitega, millest kõnelejad ise ei pruugi teadlikud olla. Teos, mida on sageli süüdistatud vasturääkivustes, on Foucault kirglik sõnavõtt historismi vastu.