VILI Taevas on selge, kõik pilved on hajunud. Viljapead rasked kui mõttesse vajunud, õõtsuvad küpses ja mahedas rauguses, kullaseks kangaks sulades kauguses.
Õõtsudes otsekui ääretu merena, põld kutsub tööle meid ühise perena, ühise rindena võitlusse vilja eest, puhta ja maitsva ja lõhnava leiva eest.
