Igaüks, kes teenib Jumalat, leiab varem või hiljem, et suureks takistuseks tema tööle pole mitte teised, vaid tema ise. Ta leiab, et tema välispidise ja seespidise inimese vahel puudub harmoonia, sest nende kummagi püüdlused on vastassuunalised. Ka tunnetab ta oma välispidise inimese võimetust alluda vaimu kontrollile, mistõttu inimene pole suuteline kuulekalt täitma Jumala kõrgeid korraldusi. Üsna ruttu avastab ta, et ta suurimad raskused peituvad just tema välispidises inimeses, kes takistab vaimu tegutsemist.