Kas kõige harilikum ehitusmaterjal võib osutuda nii väärtuslikuks, et tuleks kaaluda selle kui hinnalise originaalmaterjali säilitamist ja restaureerimist? Doktoritööst selgub, et mõnel juhul võib küll. Väärtushindamise problemaatika harutakse lahti nelja Eestis 20. sajandil laialt levinud ehitusmaterjali näitel. Põhjalik ülevaade betoonkivide, silikaattelliste, silikaltsiidist suurplokkide ja raudbetoonist suurpaneelide kasutusajaloost annab ühtlasi hea pildi omaaegsest Eesti ehituskultuurist ja selle muutumisest, kui käsitöömahukas tootmis- ja ehitusviis asendus samm-sammult industrialiseeritud ehitusega.

Uurimistööl on selge rakenduslik väärtus: selle tulemused võimaldavad arhitektuuriajaloolastel, muinsuskaitsespetsialistidel, ehitusinseneridel, majaomanikel ja teistel langetada kõnealuste ehitusmaterjalide kohta läbikaalutum restaureerimisotsus, olles nii abiks Eesti kultuuripärandi teadlikumal hoidmisel.