Loen tasapisi Varlam Šalamovi «Kolõma jutte». Just tasapisi, sest väga pikalt, järjest vähemasti mina seda raamatut lugeda ei suuda. On ju Kolõma sunnitöölaagrid «eredamaid» lehekülgi Stalini «kangelastegude» ahelas.

2020, 2021, 2022, 2023 olid teistmoodi aastad. Maailma raputas Covid-19, Putini Venemaa korraldas 21. sajandil midagi sellist, mis tundus olevat jäänud varasematesse aastasadadesse, mida poleks soovinud kogeda isegi painajalikes unenägudes.

Tiit Karuks oma raamatust:

Olen kogunud sellesse teksti oma märkmed, valiku Vikerraadio «Spordipühapäeva» saates eetris olnud kommentaare, 2022. ja 2023. aastal ilmunud neli lehelugu («Platnoimaailma veenab üksnes jõud», «Heino Lipp, aheldatud maailmamees», «Vladimir Putin, spordi kõige sügavamad väärtused ja kaksisoim», «ROKi (eksi)rännakud»).

Samuti on siin väljakirjutusi kõnealuste aastate kontekstis sügavat mõju avaldanud raamatutest ning nii sündmuste suunajate-mõjutajate kui kaasahõikajate ja manuliste mõttekäikudest ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias. Pahalased kaasa arvatud. Kokkuvõtvalt: 42 aastat ajakirjanikutööd teinud seeniori vaade teistmoodi aastatele. Vahetult kogetu, nähtu-kuuldu, loetu.