Jeruusalemm, 1119. aasta. Väike rühm rüütleid, kes Esimese ristisõja järel selgemaid sihte otsivad, rajavad uue ordu. Neist saavad esimesed templirüütlid – eliitsõdalased, kes on valmis elu hinnaga kaitsma kristlastest palverändureid Pühal Maal. Järgmise paarisaja aasta jooksul kujuneb Templiordust keskaja võimsaim rüütliordu. Templirüütleid imetletakse ja kardetakse, neid ümbritsevad legendid ja kuulujutud. Kes nad aga tegelikult olid?

Pühal Maal peetud sõdades olid surmapõlglikud templirüütlid üks kõige arvestatavamaid jõude. Nad võitlesid moslemite vastu noilsamul päikesest põlenud küngastel, kus Jeesus elas ja suri. Lisaks oli neil valdusi üle Euroopa, nad majandasid neid edukalt, ajasid osavalt kristlike valitsejate rahaasju ja rajasid maailma esimese ulatusliku pangavõrgustiku. Siis aga sattusid nad oma viimaste, endise Jeruusalemma kuningriigi aladel asunud tugipunktide eest võideldes vastuollu Prantsusmaa kättemaksuhimulise kuninga Philippe IV-ga.

Reedel, 13. oktoobril 1307 asuti Prantsusmaal korraga sadu orduvendi vahistama. Neid piinati, süüdistati ketserluses ja hirmsates seksuaalsetes kõlvatustes ning osa neist lõpetas isegi tuleriidal. Kas nad ikka olid ketserid? Või olid nad hoopis oma halastamatute vastaste ohvrid?