Kolmas trükk.

Vana-Kreeka filosoofi Platoni (427–347 e.Kr.) dialoogid on Õhtumaa filosoofia põhi. Tema mahukas kirjalikus pärandis sõnastatud küsimused on jäänud filosoofia põhiküsimusteks tänaseni. Platonil saab filosoofia esmakordselt selgepiirilise sisu kindla uurimisvaldkonnana, mis nõuab kindlat mõtlemismeetodit. Dialoogide ammendamatu mitmekihilisuse ja mitmetimõistetavuse tõttu on Platon endiselt, ka 2350 aastat pärast surma, uuritavamaid teemasid filosoofia ajaloos. Platoni «Teoste» I köide annab pildi tema eesti keelde tõlkimise ajaloost ja hetkeseisust. «Sokratese apoloogia» on Platoni kirjanduslik versioon Sokratese kaitsekõnest ateenlaste kohtu ees 399. a. e.Kr. «Kriton» kajastab Sokratese surma-eelset vestlust sõber Kritoniga, kes püüab teda veenda vanglast põgenema. «Pidusöögi» vestlusteema on armastus – dialoogil on olnud tohutu mõju õhtumaisele «erose» mõistele. «Charmidese» keskmes on vooruse olemus. «Euthyphroni» keskmes jumalakartlikkus ja -vallatus. «Phaidon», kreeka proosa meistriteoseid, kirjeldab samuti Sokratese viimast päeva enne surma ning on põhiallikaid Platoni hinge- ja ideedeõpetuse tundmaõppimisel. «Phaidroses» avaneb metafüüsika algne situatsioon (T. Luik).

Raamatu eelnevaid väljaandeid on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees.

Koostanud: Marju Lepajõe Tõlkinud ja kommenteerinud: Astrid Kurismaa, Marju Lepajõe, Sven-Erik Soosaar, Jaan Unt Toimetanud: Marju Lepajõe Sarja kujundus: Jüri Kaarma