«Tetraeeder karjamaal. Ene Mihkelsoni eluraamat» tähistab kaasaegse eesti kirjanduse suurkuju Ene Mihkelsoni (21.10.1944–20.09.2017) 80. sünniaastapäeva.

Juubelikogumiku autorid annavad mitmekülgse vaate kirjaniku loomingu keerukale eluloolisele taustale ning pakuvad erinevaid vaatepunkte tema luule ja proosa tähenduste avamiseks.

Ene Mihkelsoni eluraamatu esimene osa «Mitmekihiline Mihkelson» loob pildi kirjaniku saatusest ning isiksusest. Kirjandusloolane [i:6148] kirjutab, kuidas sai end nelja-aastaselt võõras peres varjama pidanud metsavennatütrest kaasaegse eesti kirjanduse tunnustatud suurkuju. Mõtteid Mihkelsoni loomingu ning isiku tähendusest jagavad Mihkelsoni sõbrad ja kaasteelised [i:1097] ja [i:1206] ning uue kirjanike põlvkonna esindaja [i:129013]. [i:954] esitab Ene pikaajaliste sõprade ja kaasteeliste meenutuste põhjal lähivaatelise pildi kirjaniku vastuolulisest isiksusest ning tema suhetest erinevatel eluperioodidel.

Raamatu teises osas «Mihkelsoni tõlgendamine» pakuvad kirjanikud ja kirjandusteadlased [i:122306], [i:5812], [i:1473], [i:8516], [i:129992], [i:6164] ja [i:14435] tõlgendusi kirjaniku luule ja proosa mõistmiseks.

Kolmandast osast «Arhiivileide» leiab kaks publikatsiooni: kirjandusteadlane [i:16884] on oma isiklikust meiliarhiivist lugejate ette toonud kirjavahetuse Mihkelsoniga tema viimastel eluaastatel, ajaloolane [i:23283] on aga tegelenud kirjaniku sugupuu uurimise ning kommenteerimisega, millest selgub ka üldisemaid tendentse baltisakslaste ja eestlaste sugupuude põimumise kohta.

Ene Mihkelsoni nimelist inimest ei ole enam olemas, on ainult raamatud, mis kannavad tema nime. Ta on andnud oma hääle sõjajärgse aja eestlastele. Viivi Luik

Ene Mihkelson on vaieldamatult autor, kelle looming peaks kuuluma ja kuulubki maailmakirjandusse. «Peaks» seetõttu, et tema loomingu avastamine rahvusvaheliselt on alles algusjärgus ja nii, nagu see sageli maailmanimedega on, nad avastatakse viivitusega. Aija Sakova

Mihkelsoni looming on reekviem elamata eludele, mis kõlab kõrvulukustavalt nagu orel, mis äratab ja sunnib vaatama uue pilguga maailmale, kus unustusel pole kohta, sest seesama lõplikult karistamata jäänud kurjus on taas tõstnud pead ja ähvardab taas põletada ka meie kodusid, nagu ta neid juba on põletanud Ukrainas. Marju Lauristin

Kui Mihkelson kirjeldab ilmaolekut, kodutust, siis see pole mitte ainult tema isiklik ilmajäetus, vaid meie kõigi. Võib-olla sellepärast puudutas tema looming seda kohta või haava, mis isegi ei pidanud olema minu, millest ma ei teadnudki, et see mul on. Lilli Luuk

Mihkelson pole üheski oma teoses tüüpiline eesti kirjanik ja just sellisena on tema koht eesti kirjanduses eriti tähelepanuväärne. Mart Velsker

Mihkelsoni luule kõige omapärasemas, kõige lummavamas osas võtab alatasa võimust tunne, et me puutume siin kokku millegi mitteinimlikuga, mis ühtaegu on ja ei ole inimmõtlemise moodi, sest selles on nii palju elemente, mis näivad pärinevat kusagilt mujalt. Hasso Krull