Ada Piirak kirjutab oma uurimuses «Ajalooline traditsioon Toris» 1925. aastal: «Et pastoraadi elumajad kolmel korral maha põlesid, sellepärast on ka vanemad kiriku raamatud ja teised teated kaduma läinud.
Kiriku kroonikat on kirjutama hakanud Benedict August Friedrich Offe (1809–1850 Tori õpetaja) ja on üles tähendanud sündmusi eelmisist aastaist nii palju, kui see võimalik on olnud. Kroonika on üldiselt väga huvitavalt kirjutet, iseäranis Emil Offe (1850–1876) poolt.

Akadeemik Jaan Undusk: «Tegemist on ajalooallikaga, mis omab tähtsust nii Pärnumaa regionaalajaloo kui ka kogu Eesti kultuuriloo, majandus- ja kooliajaloo ning demograafia seisukohalt. Tori kihelkond hõlmas üsnagi suure osa praegusest Pärnumaast ning seal aset leidnud ajaloolised arengud, mida kroonika tundlikult kajastab, on piisavalt suure üldistusjõuga. Kroonikat iseloomustab ka kohati emotsionaalselt varjundatud stilistika, mis vahendab huvitavaid seisuslikke ja ametialaseid hoiakuid ning lisab lugemismõnu.»

Kiriku kroonikat on lisaks eelmainitud pastoritele kirjutanud kirikuõpetajad Karl Raedlein (1877–1895), Harald Riekhoff (1895–1911) ning Juhan Reidak (1911–1945), kes elasid Randivälja külas asunud Tori kirikumõisas. Kirjeldatud on nende õpetajaametis oldud aja olulisemad sündmused Tori kihelkonnas ja kirikuelus – nii läbi kroonikale kohustuslike osade kui ka läbi kirikuõpetaja isikliku väärtushinnangu prisma. Tori kihelkonnakiriku kroonika tekst on raamatus toodud rööbiti saksakeelses algversioonis ja eestikeelses tõlkes, et anda väljaandele rahvusvahelist kasutusväärtust ning pakkuda võimalust tõlget ja originaalteksti võrrelda. Tõlkele lisatud kommentaarid ja mõistete seletused võimaldavad tänapäevases kontekstis paremini mõista omaaegset keelt, igapäeva- ja vaimuelu ning aitavad huvitavat kultuuriloolist lugemismaterjali nautida ka laiemal lugejaskonnal.

Raamatus on illustratsioonidena kasutatud fotograaf Mihkel Tilk'i fotosid Tori vaatamisväärsustest, mis on üles pildistatud aastatel 1886-1887.

Käsikirjaline kroonika oli Evald Saagi erakogus kuni aastani 2011 ning huvilistel puudus sellele senini laiem juurdepääs (kroonika on nüüdseks EELK Konsistooriumi arhiivi üle antud). Kroonika transkribeerisid Christel Steinbrück, Janis Tobreluts ja Maris Saagpakk.

2014. aastal ilmus sarjas «Randivälja lood» Paul Raudsepa mälestusraamat «Pulma Pauli pajatused 1924–1958».