«Torm» on viimane terveni Shakespeare'i sulest lähtunud teos. Kõigi andmete järgi otsustades on näidend kirjutatud 1611. a.
Näidend on üks Shakespeare'i fantastilisimaid. Selle tegevuskoht - peaaegu asustamata saar - on maa- ja merekaartidel kättenäitamatu. Maagia valitseb kogu sündmustikku, kuid rõõmus, valev maagia, mitte see hukatust-toov must kunst, mis annab «Macbethile» nii sünge tausta. Muusika heliseb läbi värsside - samasugune muusika nagu see, mida kõlab kõikjal Prospero üksikul saarel, nii et isegi koletis Caliban hardub helide võlust oma muidusele metsikusele vaatamata. Keset seda hurmavat irreaalsust jäävad reaalseks teoses väljendatud tunded, ilusad, täis humaansuse veetlust. Kurjust kasutatakse vaid kõrgendavaks kontrastiks hää ja kauni esiletõstul. Ja kuigi näiteks noore armastuse käsitluses pole seda aktuaalsuse hoogu, mida «Romeo ja Julia» on täis, on Ferdinandi ja Miranda vahekorda käsitlevaid stseene vaevalt kunagi ületatud kunsti küpsuselt ja lähenemisviisi soojalt intiimsuselt.
Näidendi tegevus toimub nelja kuni viie tunni jooksul ning kolm tegevuse eriharu - Prospero, Ferdinandi ja Miranda omavahelised tegelused, kuninga ja tema kaaskonna toimingud ning Calibani, Stefano ja kloun Trinculo mässunõu - viiakse suurima järjekindluse ja täpsusega lahenduspunkti kokku õhuhaldja Arieli üleinimlikul kaasabil.

«Torm» on eeskätt tükk luulet - võluvaimat, mida Shakespeare kirjutanud, ning ühtlasi inglispäraseimat selle kõikjal tundva meremaagia tõttu, mis oli üheks põhjuseks, miks Shelley seda draamat eelistas kõigile teistele Shakespeare'i teostele.
A. Oras