Raamatuaasta puhul tabasin end selliselt mõttelt: kirjanik oled, — aga midagi kirjutanud ei ole. Ja viiesaja-aastane eesti raamat kohustab iga kir­jaoskajat eestlast, et ta oma vaimusal­vest midagi jätaks päranduseks tule­vastele põlvedele.

Mitu korda olin katsunud kirjuta­da romaani. Mõtteid oli palju, — neist puudus ei olnud, — jah, paraku, liiga palju isegi. Ja seep see viga oligi. Hak­kad Maiest ja Juhanist kirjutama, nen­de igatsustest ja esimestest suudlus­test kuuvalgel ööl, aga siis kargas äkki pähe — mis eesõigus siis neil on, — sel Maiel ja Juhanil. Kuhu jäävad Anna ja Mart? Kui hea oleks neid vabasurma teel saata teise ilma.

Ja paljud teised tegelased ja olukor­rad, — kõik need kerkisid elavalt silma ette — kelledega võiks teha imekome­tit. Hale hakkas. Ei saa olla erapooletu.

Härra K. Toslem tekkis meie avalikku ellu 1930ndate keskel, kui teatav hulk kirjaoskajaid inimesi mõtlesid karjääri teha, nimetades ennast rahvakirjanikeks. Sellest ajast peale avaldas ta hulga kirjutisi ajalehtedes, arutledes mitmesuguste aktuaalsete, aga ka puht isiklike küsimuste üle, millest paljud tabavad otse naelapea pihta. Kuna Toslem tollal ise mingit huvi ei tundnud oma kirjade kogumise ja trükki andmise vastu, siis Romulus Tiitus, kui autorile lähedalseisev isik, tegi seda omal vastutusel. Mis puutub aga Toslemi enese seiklustesse, selle eest vastutagu juba tema ise.