See lugu on sünge, isegi šokeeriv. Tavalisele töö-kodu rutiinis siplevale inimesele jääb loetust võimalik et paljugi mõistetamatuks. Aga see lugu avab ühe ukse, mida me vabatahtlikult avama ei kipu, ukse ühte avalikkuse eest suletud, aga väga karmi maailma ning sunnib mõtlema teemadel, millest kas ei teata või vaikitakse.
Blogis kirjutasin palju headusest ja hoolivusest, mida vanglakeskkonnas kogu seal oldud aja jooksul praktiliselt ei näinud. Nii mõnigi blogi lugeja on kommenteerinud: «Mida teab see ligi 13 aastat vanglas istunud tapja hoolivusest ja headusest?»
Vastan neile kommenteerijatele A. H. Tammsaare kirjandustegelase Oru Pearu elutarkusega oma pojale Karlale: «Indrekul on hea süda ja kui inimesel on hea süda, siis saab tast kiiresti mõrtsukas. /.../ Õel inimene annab kitli peale, aga hea inimene lööb su korrapealt maha, seda sa poeg pead meeles pidama.»
Tapjad on enamasti inimesed, kes võtavad Elu väga tõsiselt ja Elu vingerpussidest tekkinud frustratsioon on neil mingil hetkel ületanud ratsionaalsuse ja tasakaalu piirid. Tunnen mitmeid, kes oma kuritegu väga raskelt üle elavad ja neidki, kes süütundest vanglas surnud on.
See pole raamat, mis sobib igaühe öökapikesele. Samas on see raamat, mida peaksid lugema paljud.
- Üheks põhjuseks on see, et meil on liiga palju mehi, kes kannavad või on kandnud vanglakaristust.
- Seda raamatut peaksid lugema need, kellede lähedased on midagi niisugust läbi elanud. Eestis on ka täna rohkem kui 7000 last, kelle isa on trellide taga. Lisage neile 2000 naist või pruuti, 2000 ema ja sama palju õdesid-vendi
- Seda raamatut peaksid lugema võib-olla ka need, kes praegu oma karistust kannavad. Eesti mees ei räägi. Mees vanglas ei räägi üldse. See, et keegi räägib, võib aidata paljusid oma tunnete ja suhtumisega hakkama saada
- Ja seda raamatut võiksid lugeda need, kelle ees seisavad valikud, milline elu endale valida ja milline vastutus võtta selle suunamise eest
