Patrick Rothfussi «Tuule nimi» on viimaste aastate tugevaim debüüt fantaasiakirjanduses. Põhjalikkus, millega autor on üles ehitanud maailma, milles romaani sündmused aset leiavad, on võrreldav vaid Tolkieni «Keskmaaga». Esimeses raamatus saame teada, et see on maailm, kus kunagi on midagi juhtunud, ja tutvume peategelasega, kellega on juhtunud. Aga ta ei istu oma töö teinud kangelase kombel väärikalt troonil, vaid on peitunud tagasihoidliku kõrtsmiku rolli kusagil maailma ääres. Tema kohta liiguvad legendid ja tema ellu on sekkunud olevused, keda peeti vaid legendidesse kuuluvateks. Ta oli õnnelik ja õpihimuline poiss, kes rändas ringi koos vanemate näitetrupiga. Kui ta kaotas ainsa hetkega kõik oma lähedased, ei saanud ta enam olla õnnelik. Üleloomulike vaenlaste võitmiseks tahtis ta käsutada tuult, ning seda sai ta õppida vaid ülikoolis. Selle harvanähtavalt hästi jutustatud loo esimeses osas ta ülikooli jõuabki.