Patrick Rothfussi «Tuule nimi» on viimaste aastate tugevaim debüüt fantaasiakirjanduses. Põhjalikkus, millega autor on üles ehitanud maailma, milles romaani sündmused aset leiavad, on võrreldav vaid Tolkieni Keskmaaga.
«Tuule nime» teises raamatus jätkuvad Kvothe õpingud ülikoolis. Ent miski pole nii lihtne, kui esialgu näib, ja kuhugi välja jõudmine avab vaid selgema vaate sellele, mis seni saavutamata. Kvothe ei erine oma arengus selle poolest teistest noorukitest. Eale omasest naiivsusest on kantud ka Kvothe suhted noorte naistega, olgu siis ülikoolis või selle ümber. Kui juhtub aga midagi erandlikku, ei käitu Kvothe nagu teised, vaid võtab midagi ette – pöörast, hulljulget, läbimõtlematut, aga igal juhul otsustavat. Päästab kauni neiu tulesurmast, tapab hullunud draakoni, kutsub välja tuule... Nii et «Tuule nimi» ei ole tavaline arengulugu, vaid kangelase kasvamise lugu. Ühtlasi aga lugu sellest, kuidas kasvavad legendid ning kui kerge on kaotada end legendi, mis räägib sinust enesest. Ning Patrick Rothfussi loodud maailm, milles see kõik toimub, on oma lummavuses väärtus omaette.