SINU SÕNAD ON KUI PEHMED HÕBEDASED OAD mis kukkund kaussi altaril Püha Templi ees Sinu häälest puhtad on ka ämblikvõrkes toad üht hella varjukuju näen välja luiguvat leest kui vaikselt hiilib metsast roosa videvik Sind leian kõikjal Sind kohtan kõikjal ees ükski päev ei ole pagenduses igav ega pikk.
