Sookured
udu läbi akna
rohenõgise
tumeöised nutud
sirgund
valgeil sulil
kevadeks.

Annika Sellikult on ilmunud luulekogu «Tuultest tuba». Tema laad on minimalistlik ja vaikne, haprust ja õrnust otsiv. Võib vist öelda ka, et looduslähedane. Sõnu justkui põimitakse yksteisega kokku ja tegevuse aeglusel ning kõlade kuulatamisel tundub tekstide tekkes olevat oma roll. Luulekogu kujundus on iseväärtus ja loodetavasti õnnestub Annikal sõna ja visuaali põimimisel saavutada uus, senitundmatu tervik.

Lauri Sommer