Iluköites raamat ilmub Anna Haava 160. sünniaastapäeva tähistamiseks 15. oktoobril 2024.

Uues raamatus ilmub Anna Haava noorpõlve jutustuste ja luule kõrval ka valik tema mõtteid, mis on küll ammustel aegadel kirja pandud, kuid tarvilik elutarkus tänagi.

Minevik ja olevik on kõige targemad nõuandjad tuleviku kohta; rumalad põlgavad mõlemaid, toimetavad ette ja taha vaatamata ja eksivad alaliselt.

Taha ainult, mis sa pead, siis sa võid, mis sa tahad! See on see nõiasõna, millega kõik vaigistad.

Kus laps majas, sääl on igal aasta-ajal kevade.

Muusika heljub iga tundja inimese hinges, heljub õhus ja metsa kahinas, kõlab linnu laulus ja vete voodes – kuula aga ja pane tähele.

Anna Haava noorpõlvejuttudest saate lugeda, kuidas inimesed vanasti elasid ja kuidas sirgus väike Anna, kellel seisis alati meeles, kuidas ülemkooliõpetaja Tann ükskord geograafiatunnis kord eestlastest rääkinud ja ütelnud: «Lätlased on vast anderikkamad, nad on elavamad, aga eestlastel on igatahes rohkem iseloomu.»

Anna Haava luuletusi on viisistatud üle paarisaja, paljud neist on tänaseks muutunud peaaegu rahvalauludeks. Just laulude kaudu on Anna Haava luule jõudnud rahva südamesse.

Teda tuntakse luuletajana, kellel on palju õrnahingelisi, lausa nukraid luuletusi («Kui sa tuled, too mull’ lilli», «Ei saa mitte vaiki olla»), tunderikast armastusluulet («Oh ma isegi ei tea», «Lenda, lepatriinuke», «Nii ta on»), uhkust sünnimaa Eesti üle («Elumere mühinasse»). Leiate need meie uuest Haava-raamatust.

Ent Anna Haava on kirjutanud üsna palju rõõmsatujulisi, uljaid, humoorikaid värsse. Uues kogus on avaldatud mõnigi neist («Eest ära!», «Uudis», «Mis Mats mõtleb», «Vai sedasi suad mehele», «Ilmar ise» jt.). Jah, võib öelda, et koos Haavaga saab ikka nalja ka.

Anna Haava sünniaastapäev on meeldetuletamise ja kokkusaamise päev, aga veel enam naeratuse ja rõõmu päev. Nagu on Anna Haava ise kirjutanud oma luuletuses «Meie»:

Meie silmades säravad sädemed,
Meie põues lainetab julgus ja jõud,
Hoovab elu!